NURRI JAANUARIS TREPIL ISTUMAS

 

Nurri on välja maja trepile tulnud. Käes on Uus Aasta ja seda ei olegi nii väga palju olnud. Aga jaanuar on nagu üks talvekuu ikka. Sadas alles paksu laia lund ja kõik oli nii lund täis, et Nurril oli väljas käia väga halb. Käpakestel oli külmavõitu ja need said lõpuks märjaks ka.

Nüüd on siin Kollase maja trepil täitsa tore vaadata mis hoovil toimub. Kuigi jah, ega suurt midagi ei toimu. Isegi Vanameest Kollase maja naabermajast ei olnud enne kuskil näha, kui Nurri veidi hooviväravas tänavat jälgis. Ka seal ei toimunud mitte midagi huvitavat.

Aga Nurri ei taha tuppa tagasi ka minna. Täna on päike taevast paistnud ja veidi nagu kaugelt oleks tunda, et kevad on ka kuskil olemas… Eile oli küll nii sompus, märg ja libe, et Nurri ei tahtnud üldse välisuksest trepilegi liikuda. Aga noh… Üks endast lugu pidav kass ju korra päevas peab ikka väljas käima. Ja nii sai Nurri oma ilusad puhtad käpakesed sulanud lumes ja taevast alla pudenevas uduvihmas ikka päris märjaks.

Ja joosta oli väga halb. Käpakesed ei tahtnud kindlalt maa peal püsida ja vahepeal kadus mõni neist neljast viuhti kuhugi. Nurri tundis siis rõõmu, et tal on neli jalga, mitte kaks nagu inimestel.

Nurri vaatab unistavalt õuel ringi. Millal tulevad linnud ja liblikad? Noh, mõni lind siin ikka lendab… Kui Adelfa paneks koos isaga üksikule õunapuule oksa külge natuke linnukestele süüa… kasvõi ühe pallikese oksa külge rippuma… Siis oleks Nurril huvitavam. Siis on huvitav ka toas aknal istuda ja välja vaadata… Siis tulevad linnud sööma ja elu õunapuu ümber kihab.

Ei… Mitte seda, et Nurri tahaks neid lindusid siis kimbutama minna… Lihtsalt vaadata on ka huvitav. Ja linnud söövad ka kassidele kõlbmatut toitu. Mingi seemnepuru ja pallikestel on küll midagi rasvasemat, aga… Nurri toit on ikka palju isuäratavam ja maitsvam.

Nurri tõstab trepil istudes kord ühte esikäppa ja siis teist esikäppa. Laukuks neid veidi? Nurri keelel hakkab külm, sest käpakesed on ka külmad ja üldse oleks aeg juba tuppa sooja minna. Nurri ajab ennast jalgadele. Tõmbab selja küüru ja ajab jalad kangelt sirgu. Kas ringutada korralikult? Mmmm… Ei. Nurri pöördub ukse poole. Korra ta nagu paitab maja ust ja oh imet! Kollane maja avabki Nurrile oma ukse. Nurri libistab end uksepraost voolavalt sisse ja jooksusammul koduukse taha. Seal tuleb ainult korra „Näu!“ öelda ja talle avataksegi koduuks. Nurril ei ole aega vaadata, kes teda seekord tuppa laseb. Ta suundub jooksusammul oma toidukausi juurde… Enne ta jättis endale sinna maitsvat suhu pistmiseks ja seda ei ole keegi ära söönud. Nurri usaldab oma seltsis elavaid inimesi. Kui söök on Nurri taldrikus, siis keegi teine seda ära ei söö…

Ja nüüd saab Nurri ennast diivanile kerra tõmmata. Enne tuleb veel käpakesed külmast soojaks lakkuda ja siis võib tukkuma jääda.