Pilved
tõusevad silmapiirilt. Tõusevad ja tõusevad… On päeva algus ja hommikupäike
saadab oma esimesi kiiri metsa tagant. Pilved on terve öö julgust kogunud ja
nüüd on otsustanud tõusta, nagu hommikuti ikka tõustakse. Pilved on end
kobarasse kogunud, sest koos on julgem minna tundmatule vastu. Ega igal
hommikul ei tõuse ühed samad pilved. Igal hommikul on uued tõusmas.
Aga tänastel ei ole julgust. See paistab juba
varakult ära, et sära ja süütust nende palgeil ei ole. Nad on hallid ja
raskepärased. Liiga hallid… Ja hallimaks nad aiva muutuvad. Ja kõrgust nad
kardavad… Hoiavad end maadligi. Nad on nii madalad, et tunduvad Maa peal edasi
rühkivat. Kardavad kõrgust. Kobaras koos, mossis ja juba mustad… ja kohe
hakkavad nutma…
