Mis Inimene! Jälle keegi tuleb! Miks tuleb? Mida ta siit otsib?
Tuleb nii,
nagu ei märkakski mind. Mitte kedagi meist… Muudkui tuleb ja tuleb… Aga ei näe
kus kõnnib! Viimastel aegadel ongi Inimesed imelikeks muutunud… Kes räägib
omaette kõvasti, siis hakkab naerma, või veelgi hullem – kõva häälega
kurjustama ja pahandama! Aga kelle peale karjub? Meie peale või? No kui ta minu
peale karjuks, siis ehk ta vaataks mind vähemalt. Aga nad ei vaata ju… Ei näe
üldse, mis nende ümber on…
Kord üks
tuli ja näppis käes mingit asjapulka, siis hakkas kõva häälega naerma ning
lõpuks koperdas pargitee äärise otsa. Hea veel, et pea ees roosipõõsastesse ei
kukkunud. Need on suvel nii ilusad, värvilised ja lõhnavad… Kui ma saaks
läheksin lähemale – aga ei saa ju… Mina ei ole ju see, kes liigub…
Linnuke ühel
korral vidistas mulle, et kuskil on puud, mis liiguvad. Mitte kiiresti. Mitte
nii kiiresti kui kassid ja koerad, keda siin ikka vahest liikvel on. Need
tormavad küll vahetevahel hullupööra… Ja mitte ka nii tempokalt, kui väikesed
Inimesed suurte eest pagevad. Aga ma ei teagi, kas neel kaugel – need kes
liiguvad – liiguvad nad kiiremini kui meie pargi teod? Teod on küll väga
aeglased. Nägin kord siin minu juures – päris, päris ligidal – et laperguse
kilbiga loom liikus ka teost kiiremini. Arvasin, et selline laperguse kilbiga
tegelane ei liigu üldse… Ilmus ta siia ühel hommikul. Lihtsalt oli olemas, kui
Päike hakkas valgust kallama. Millal ja kust ta pimedas tuli ja kuidas? Kes
seda teab… Ööd on ju siin pimedad ja ju ma vist ka tukkusin, sest linnud ei
laula öösel… Oi! Neid linde on kevadel nii kaunis kuulata…
Noh ja mis
nüüd! See Inimene! See inimene kukkus seal eespool käpukile! Mina ju talle appi
minna ei saa! Oleks ta siin minu juures minu ümbert kinni võtnud ja mulle oma
muret kurtnud – küllap ma siis teda oleksin osanud lohutada ja head energiat
talle kiiranud… Aga praegu on ta ju nii kaugel, käpakil maas – oi! Vajus
külili. Kus te olete? Teised Inimesed! Miks te üksteist ei näe ega kuule! Nii
ei saa ju elada!
