OLEVIKU VARDJAD

 Uus Päikese aasta on alanud ja on käes Pika Öö Kuu kõige säravam aeg. Päevad muutuvad juba Kuke sammu võrra pikemaks ja peale pikki ja tähtsaid Pühasid on Jõuluvanal aega ka viisakusvisiitideks. Täna on Jõuluvana külas Vardjatel.

Nemad on Oleviku vardjad. Nende valvata on, et Olevik oleks kõikidele igal ajahetkel kättesaadav. Et need, kes ekslevad Minevikus, leiaksid tee Olevikku ja need, kes uitavad suures teadmatus Tulevikus, märkaksid naasta Olevikku.

Pika Öö Kuu kõige säravamal ajal on kõik uksed ja aknad valla, et kasutada valgustatud võimalust keerata alateadvuses asjad pea peale, et saaksid Elu mõttes otsevaate. Taevast vaadates seisame me kõik pea peal. Ja vastasseis annab võimaluse kaheks täiesti vastandlikuks vaateks ja seda kõige kaudu, mis välises maailmas vastu tuleb. Sina oled Mina ja Mina olen Sina. Nii nagu suhtun endasse, suhtun maailma ja nii nagu suhtun maailma, suhtun endasse.

Täna on lihtne toetudes ideaalile kritiseerida Olevikku. Samas on Olevik vahend, et ideaal teostada ja Mõistust on vaja selleks, et läbi mõelda sammud, kuidas Olevikust saaks sellise ideaali, mis on võetud hindamiseks aluseks.

Oskad Olevikku väärtustada ja nii nagu suhtud Endasse siin ja praegu – nii suhtub Sinusse Maailm.

Oleviku vardjad on õhku visanud küsimuse – Kas oled valmis, siin ja praegu, tegutsema põhimõttel Sinu kasu on Minu kasu ja Minu kasu on Sinu kasu? Elama põhimõttega, et KÕIK võidavad ja sünnib parim, mis antud hetkel – siin ja praegu – on kõikide jaoks kõige parem valik?

Head õnnelikku eneseleidmist Olevikus.

 

JÕULUVANA TEELEASUMINE

Kätte on jõudnud Jõululaupäev ja Jõuluöö Müsteerium ei ole veel oma salapärasusega meile saabunud.

Jõuluvana teeb vajalikud toiminguid enne Kingituste jagamisele suundumist. Tema näppude vahelt käivad läbi viimased selle aasta portsust järgi jäänud Eneseteadvuse Kuubikud, mis on ette nähtud jagada sellel lõppeval aastal. Väga paljud neist kuubikutest on koha leidnud juba komplekteeritud Kingitustes. Jõuluvana, kes näeb kõiki sündmusi ja sündmustes osalejaid korraga, valib järele jäänud Eneseteadvuse Kuubikutele omanikud, rüüpab lonksu kuuma kakaod ja asubki enda Missiooni täitmise teele.

Eneseteadvuse Kuubikud, mis aitavad äratada meis kõigis meie Ajatu Mina, et suudaksime korrastada Ajalist Maailma, on Jõuluööl väärtuslikemad saada olevad Universumi annid.  Me vajame neid, et oleks kergem märgata ennast ja teha valik oma mõtete, tunnete ning sobilike tegevuste suhtes. Märgata Ideed, mõelda Mõtteid, tunda Tundeid ja teostada Tegevused selleks, et sündida saaks Valgus. 

Kas oled Sinagi nende kuubikute saajate hulgas?

Või oled juba varem Jõuluvanalt Eneseteadvuse Kuubiku kätte saanud?

Kuniks ei ole veel süttinud Jõuluöö säravad tuled,

Seniks on veel aega lageda valgel lumel.

Mõelda meil kõigil kauneid mõtteid,

Et teelt saaksid kaduda kerkinud tõkked.

RAHULIKKE JÕULE!

 

HEAD SOOVID PÜHADEKS

 Päkapikkude Tarkmes on teistest erinev – tema kasv on pikem ning ta nimi on imelik… Tarkmes… Võiks ju olla Tark Mees – aga ei ole selline nimi. Ehk on Võtab Mind? Miks mind võtta?

Tarkmes ütleb aina – Võtab mind sõnast – nagu meest sõnast, härga sarvist… Tarka juttu ajab Tarkmes tihti ja keegi ei teegi tema nimest suurt numbrit. Enne päkapikkude juurde jõudmist oli ta olnud kaua kõrgel mägedes. Tema eellased on olnud mingi väga vana ja targa rahva hulgast – sealt ta nimigi Tarkmes -tark mes.

On kuidas on - aga täna, enne Jõululaupäeva, sätib ta viimaseid kingitusi ja sobitab kinkidesse parimaid soove:

-Uut ja Vaba olemist sulle!

-Head Uue vastuvõtmist!

-Tarkust sulle Vaba Olemiseks!

-Julgust uue ja tundmatu, kuid palju parema vastu võtmiseks!

Sellel aastal saavad Tarkmesi käest läbi käinud kingitused kaasa sarnaseid soove. Ja meid ongi ees ootamas uusi võimalusi, vabaks olemist ja iseseisvust täis Uus Ajastu – ole ainult avatud ja julge vastu võtta teadmisi ja kogemusi, mis teevad Sind Õnnelikumaks!

Las Minevik on Minevikus

ja Tulevik on Tulevikus.

Sina ela Olevikus –

kõige kaunimas hetkes sinu elus…

Kauneid ja rahulikke Jõule!

 

SÜNDIMATA JÄÄNUD LAPSED

 Kätte on jõudnud Suure Naise külaskäigu aeg päkapikkude ja Jõuluvana juurde. Suure Naise kott peab igal aastal aina suurem olema. Päkapikud töötavad aastast aastasse usinalt ja valmistavad erilisi väikeseid kinke, mis sisaldavad Armastust ja Hellust veelgi rohkem, kui tavapärased jõulukingid.

Suur Naine on iga külaskäigu ajal päkapikkude juurde üha hallipäisem ja mõtlikum. Jõuluvana küsis Suure Naise käest, miks on see nii… Suur Naine ei ole ju veel nii lõputult vana, et ta pea peaks iga aastaga hallimaks muutuma.

Aga mida oskab Suur Naine sellest asjast arvata? Ja ega see tema arvamus ju asja ei muudaks. Igal aastal Jõulude aegu saavad Sündimata Lapsed oma armsa kingituse ja lähevad Suure Naise juurest tagasi sinna, kust nad tulid. Nad on veidi segaduses, sest ei saa hästi aru, miks nad nüüd on Sündimata Lapsed…

Ometi olid nende väljavalitud vanemad ju nii armastavad ja hoolivad teineteise vastu ning täiesti valmis lapsevanemateks saamiseks. Uueks sünniks ettevalmistused on põhjalikud ja piisavalt pikad, et teada mis on Maa peale sündimise eesmärk ja kindel arenemise ning edenemise valitud suund. Ema ja Isa saavad välja valitud just sobivalt sellised, et eesmärk ning edenemise suund saaks elatud Elusaks Eluks.

Kuid siis juhtub Juhus, sünnib Sündmus või otsustab Ootamatus, et kavandatud Maale sünd ei teostu. Maise Maailma imelikud asjaolud, sobimatud keerdkäigud paisutavad madalamad energiaväljad nii suureks, et harjutamata Headus ja peidus hoitud Armastus ei paistagi enam välja ning väljavalitud Emad ja väljavalitud Isad ei söendagi lapsi sigitada sellesse silmakirjalikku ja vägivalda täis Maailma.

Sündimata Lapsed vupsavadki Suure Naise hoole alla seniks kuni Jõulude aegu saavad oma erilised kingitused kätte ja neil on taas jõudu uute valikute tegemiseks ning Suure Naise hoole alt lahkumiseks.

PÄKAPIKUTAAT TIIT

 

Päkapikutaat Tiit on midagi tähtsat unustanud. Kas see tuleb talle meelde?

Taat Tiidul on tunne, et midagi on pragu väga vaja, aga meelde ei tule, mis on see miski, mida vaja oleks. Ta käis juba töömajas ringi ja küsis ühe ja teise käest:

-Mida vaja on? Kas midagi on puudu?

-Ei, aitähh taat Tiit, meil on kõik vajalik ilusti olemas. Midagi ei ole puudu.

Taat käis ja vaatas, hinges aga ärevus…

-Oh! Minu vana päkapiku pead küll! Mul on ju selline tunne, et midagi on hädasti vaja… Aga meelde ei tule, mis see on…

Taat Tiit läheb metsa alla jalutama, värsket talveõhku ja lume lõhna sisse hingama. Ehk saab vana pea värskendust ja tuleb meelde see tähtis asi…

Mure on juba taadi ilusasse kortsulisse näkku lasknud ennast kirjutada. See paistab kaugele ära, et päkapikutaat Tiit on väga murelik.

-Siuts! Siuts! Mis sa taat muretsed? Otsi parem taskupõhjast paar maitsvat seemnekest minu jaoks! Vaata, kui ilus punane rinnaesine minul on! Ära ole Mustas Mures. Pane parem tähele, milline ilu sind ümbritseb!

Punase rinnaga ümmargune Leevikese Isand siutsus eemal põõsaoksal ja nõudis taat Tiidu tähelepanu.

Taat kohmitses kinda käest ning otsis taskupõhjast. Jah, seal oli küll paar magusat seemnekest. Ta sirutas seemned lahtisel pihul Leevikese Isanda poole ning taati silmadesse tuli sära tagasi…

-Kuidas ma küll selle unustada võisin? Oh minu vana päkapiku pead küll! Armastus, Ilu ja Harmoonia tahavad minu Hinge sisse tulla, aga mina ei hoiagi oma Hinge avali! Mina, päkapikutaat Tiit, olen avali ja võtan kerguse ja rõõmuga vastu Armastuse, Ilu ja Harmoonia!

PÄKAPIKUNEIU ÕNNE

 

Üks ütlemata tore neiu on päkapikuneiu Õnne. Tema on Aegade Algusest saati juba väga õnneliku olemisega. Mitte seda, et tal oleks alati õnne olnud – ei… Ka temal juhtus äpardusi ja mõned asjad läksid tema käes ka päris vussi. Aga ta on alati ka ebaõnnestumiste korral õnnelik.

-Oh! Kui õnnelik ma olen, et mul see asi kohe üldse välja ei tulnud.

-Rumal lapsuke! Mille üle siin õnnelik olla? Kogu piparkoogi tegu on nüüd untsus ja peame uuesti otsast alustama…

-Oh! Ma olen õnnelik selle üle, et ma saan seda nüüd uuesti ja palju paremini teha! Nüüd ma tean mida ma valesti tegin ja seekord saan ma seda ju paremini – kohe mitu korda paremini teha. See õnnestub kindlasti! Ma tean! Ma tean! Oh! Ma olen nii elevil ja õnnelik!

Ja nii see päkapikuneiu Õnne seal teiste päkapikkude seas päevast päeva õitseb ja toob teistessegi elevust ning õnnestumiste usku. Kui ühel korral ebaõnnestud, siis teisel korral tuleb juba paremini välja. Ja kui ka seekord pole tulemus nii hea, kui ootasid, siis on sul ju võimalus ebaõnnestumistest alati õppida ja alati, iga korraga meisterlikumaks muutuda.

Kui midagi läks kehvasti – siis tee uuesti ja paremini.

-Oh! Ma teen selle uuesti ja palju paremini! Ma tean, et see õnnestub ja ma olen nii õnnelik!

Seda päkapikuneiu Õnne hüüdu saab pea igal päeval kuulda ja teisedki päkapikud usuvad ikka rohkem ja rohkem Suurtesse Õnnestumistesse.

VÄIKE PÄKAPIKK PEEP

 

Väike päkapikk Peep on pika nädala usinalt tööd teinud. Lõbus oli. Väga lõbus. Ja töö lendas lustlikult nagu oleksid liblikad töötoas lennanud. Natuke värvilist paberit, sobilik kingitus, kontrollida kas klapib nimekirjaga ja siis lenneldes paberisse ja paelaga kinni. Ja järgmine ja järgmine… Kõik nii kaunid ja värvilised pakid… Üks ilusam, kui teine ja kõikide sees Suur Rõõm kingituse saajale.

Nii on alati olnud. Ja päkapikkudel on alati tore ning rõõmus koos tööd teha.

Siis aga äkki, asja eest teist tagant, muutus Peebu tuju nukraks. Käed ei liikunud enam nii vilkalt ja värvilised paberid, mis kingi ümber liblika tiivul liikuma pidid, ei tahtnud enam kuidagi ilusti ja sobilikult jõulukingiks vormuda. Ja paelad läksid sassi ja nii sassi nagu sasipundar sassis saab olla.

Kas tuul pöördus või keegi kingituste saajatest, kelle kingipakk just valmis sai, hakkas jonnima? Päkapikk Peep oli veel väike, aga tubli juba ja temaga oli see huvitav asi, et tema oli väga tundlik. Ja kui keegi, kellele ta parajasti kingitust pakkis, oli jonnitujune, väga õnnetu või väga haige – siis väike päkapikk Peep tundis seda. Peep ei saanud siis enam rõõmu ja lustiga tööd teha. Ta muutus väga nukraks ja lahkus vaikselt töötoast. Lonkis nagu väike punane õnnetuse hunnik metsa rüppe oma nukrust nukrutsema.

Nii võis väike päkapikk Peep kaua metsa all üksinda nukrutseda. Ta võis muutuda nii kurvaks, et inimesed ei oska nii Suurt Kurbust ette kujutadagi. Mamma Aet paneb aga kõike tähele, mis päkapikkude Suures Töömajas toimub ja nii märkas ta varsti ka seda, et väike rõõmus Peep on kadunud. Mamma Aet läks Peepu otsima. Leidis ta ruttu metsa alt üles ning turgutas Peebu tuju rõõmsaks tagasi.

Nüüd Sa siis tead, et on väike väga tundlik päkapikk Peep, kes tajub Jonnide Ühisvälja, Õnnetuse Tujuvälja ja Valude Ühisvälja energia suurenemist ja ta muutub siis väga kurvaks. Nii kurvaks, et kui Sina seda kurbust tajuksid, siis see teeks Sinu Hingele haiget.

Hoiame hellalt väikest väga tundlikku päkapikk Peepu.

MIDA PARGIPUU MÕTLEB

Mis Inimene! Jälle keegi tuleb! Miks tuleb? Mida ta siit otsib?

Tuleb nii, nagu ei märkakski mind. Mitte kedagi meist… Muudkui tuleb ja tuleb… Aga ei näe kus kõnnib! Viimastel aegadel ongi Inimesed imelikeks muutunud… Kes räägib omaette kõvasti, siis hakkab naerma, või veelgi hullem – kõva häälega kurjustama ja pahandama! Aga kelle peale karjub? Meie peale või? No kui ta minu peale karjuks, siis ehk ta vaataks mind vähemalt. Aga nad ei vaata ju… Ei näe üldse, mis nende ümber on…

Kord üks tuli ja näppis käes mingit asjapulka, siis hakkas kõva häälega naerma ning lõpuks koperdas pargitee äärise otsa. Hea veel, et pea ees roosipõõsastesse ei kukkunud. Need on suvel nii ilusad, värvilised ja lõhnavad… Kui ma saaks läheksin lähemale – aga ei saa ju… Mina ei ole ju see, kes liigub…

Linnuke ühel korral vidistas mulle, et kuskil on puud, mis liiguvad. Mitte kiiresti. Mitte nii kiiresti kui kassid ja koerad, keda siin ikka vahest liikvel on. Need tormavad küll vahetevahel hullupööra… Ja mitte ka nii tempokalt, kui väikesed Inimesed suurte eest pagevad. Aga ma ei teagi, kas neel kaugel – need kes liiguvad – liiguvad nad kiiremini kui meie pargi teod? Teod on küll väga aeglased. Nägin kord siin minu juures – päris, päris ligidal – et laperguse kilbiga loom liikus ka teost kiiremini. Arvasin, et selline laperguse kilbiga tegelane ei liigu üldse… Ilmus ta siia ühel hommikul. Lihtsalt oli olemas, kui Päike hakkas valgust kallama. Millal ja kust ta pimedas tuli ja kuidas? Kes seda teab… Ööd on ju siin pimedad ja ju ma vist ka tukkusin, sest linnud ei laula öösel… Oi! Neid linde on kevadel nii kaunis kuulata…

Noh ja mis nüüd! See Inimene! See inimene kukkus seal eespool käpukile! Mina ju talle appi minna ei saa! Oleks ta siin minu juures minu ümbert kinni võtnud ja mulle oma muret kurtnud – küllap ma siis teda oleksin osanud lohutada ja head energiat talle kiiranud… Aga praegu on ta ju nii kaugel, käpakil maas – oi! Vajus külili. Kus te olete? Teised Inimesed! Miks te üksteist ei näe ega kuule! Nii ei saa ju elada!

PUHAS ARMASTUS

 Puhta armastuse tunne püsib minus igavesti.

Mina olen Püha Armastus.

OMAILMA LOOJA

 

Mina olen LOOJA ja Mina olen OMAILMAS kõigil Troonidel istuja ja kõiki Kroone omaja.

Minu Otsus on MINULE endale Seadus - tugi ja toetus, Selgroog.

ÜHENDUS KÜLLUSLIKKUSEGA

Olen positiivses ühenduses rahaga, kui vahendiga – 

see tähendab, et olen ühenduses külluslikkusega igas valdkonnas.

NII VALIN MINA EDASI ELADA...

Ma ei survesta enam teisi oma ootustega. Elu tahab mind toetada. Mina ei pea… 

Mina saan luua sellist elu nagu soovin, ma ei eelda ega oota kelleltki, et nemad peavad mind toetama. Samal ajal tean, et mul on õigus toetusele... 

Elu tahab mulle parimat. Ma võin küsida toetust. Ma tunnen, et Elu kannab… 

Mina saan valida, mina saan võtta vastutust… Mina teen seda, mis mul on vaja teha. 

Mina seisan oma õiguste eest ja praktiseerin lahtilaskmist eeldusest, et see peab tulema kuskilt sealt, kelleltki teiselt… 

Olen avatud vastu võtma toetust kogu Maailmast. Minul ei ole teiste suhtes selliseid ootusi, mis võimaldavad mul hiljem teistes pettuda. 

Usaldan, et inimesed, kes tahavad minuga koos luua, nad tulevad minu teele ja nad on valmis seda vabatahtlikult tegema.

Nii valin Mina edasi elada...

MINA VALIN...

 Mina vabastan kinnijäänud energia, vanad harjumused ja piirangud.

Ma valin ise oma reaalsuse ja valin olla vaba.

ON OLEMAS...

 

MINA VÕTAN...

 

Kirjutada.... (?)

 

Me peaksime kõik kirjutama. See peaks ühiskonnas norm olema. Kirjutamine toob selguse sinus eneses. Kui sinu kirjutatut loeb keegi, siis on see boonus sulle. Kui ei loe, siis oled sina ise sellest ikkagi kasu saanud – millegi oled sa enda jaoks selgeks mõtelnud ja suutnud seda sõnades väljendada. Ja kui keegi lugejaist on sinuga nõus ja sinuga ühel meelel, siis on ka see suur kasu sulle enesele. Sa mõtled, tajud, paned tähele ja sõnastad edasi… See on progress.

Vali tegevuseks rõõm...

 

Kui sul ei ole tuju midagi ette võtta, midagi sellist mida sa oled sunnitud tegema, siis tuleb leida võimalustest parim. Parim variant vajaduse realiseerimiseks sinule vastuvõetaval moel.

Berit oli pool ööd voodis vähernud ja asja lahendust püüdnud leida siit ja sealt, igal võimalikul moel… Püüdnud seda teostust enda jaoks apetiitseks vormistada… Hommikul tõustes oli tal aga ikkagi kindel äratundmine, et ta pigem ei teeks seda väljasõitu. Mis sest, et eelmisel päeval oli ta endale kõik võimalikud ühistranspordi ajad selgeks teinud – nii mineku, kui tuleku ajad… Enda jaoks valmis mõelnud meelepärased tegevused linnas ja häälestanud end linna sõidust rõõmu tundma. Aga minemise rõõmu ta hommikul ei tundnud.

Võtta ette pikem või lühem sõit? Parem oleks üldse mitte sõita… Lükkaks sõidu homsele edasi? Kuid ka see ei ole kindel, et ta homme selle sõidu meelsamini ette võtab, kui täna… Aga minna on vaja – rohud on otsas… Kas on üldse kehtivat retsepti? Mis see apteeker eelmine kord retsepti kehtivuseks ütles? Berit ei mäleta…

 Vähemalt see on hea, et kohe kuhugi tormama ei pea. Hommikune aeg on Beriti enda jaoks. Jah, aga netist saab ju vaadata retsepti kehtivust. Nii… arvutisse… näpud tööle… Rahvusvaheline ravikindlustuse kaart hakkab oma kehtivust lõpetama. Linnuke sinna ja valikud, siit ja sealt ning ravikindlustus kaart on tellitud. Retseptid on olemas… Ja e-apteegid on ka olemas! Kuidas see variant Beritile üldse pähe ei tulnud.

Paarkümmend minutit arvutis tegelemist ja ravimid on tellitud ning tulevad kulleriga koju kätte. Lisaks veel toidulisand, mis juhtus sooduses olema. Berit tellis endale hõlmikpuu kahe kuu jao.

Ja kui hea on nüüd olla! Jälle ei ole mingit sundi midagi teha, mida parasjagu ei ole tahtmist teha.

Miks inimesed ei tea, et elu mõte ongi elada nii, et sa ei pea midagi vastu tahtmist tegema. Teed siis, kui tunned sellest rõõmu ja soovi asjaga tegeleda. See, mida lapsest saati on meile pähe taotud, et tuleb teha ka asju, mida ei taha teha – see on vägivald inimese kallal. Miks meile ei õpetata seda, et tegema peab rõõmu ja armastusega, tegema peab sooviga asjaga tegeleda… Kui ma praegu seda teatud tegevust teha ei soovi, siis palun targemad, vanemad, teadjamad inimesed – õpetage meile, kes me midagi teha ei taha, et meie endi võimuses on leida variandid, mis aitavad meil ebameeldivaid, raskeid, vastumeelseid tegevusi rõõmu ja naudinguga – kui mitte just naudinguga, siis vähemalt huviga ja meeleldi teha. Häälestad kasvõi selle peale end, et kui see on tehtud – ja parem, kui see on rutem tehtud – siis saad nautida rahulolu tehtust!

TAHTE TEOSTAMINE - kui raske see ikka on

On ütlematagi selge, et kui oled vastu võtnud otsuse midagi tegema hakata, siis tuleb lihtsalt otsast alustada. Kui on olemas tahtmine, siis peaks suutma seda tehet ka ellu viia. 

Kui suure tähtsusega on minu jaoks see teoks teha, mis meeltes on mõlkunud juba aastakümneid? Alguse teostamise raskus näitab, et tahe ei ole veel küllalt küps teostamiseks? Ometi punnitab ja pungub see minus nii pikka aega. Juured on sel vist eelmistes eludes. Juured on elusad ja neist juurtest on mitmelgi korral tõusnud ka uus võrse. Üks, kaks, kolm… Mitmed… Aga need on igakord närbunud – ei ole kasvama ega haljendama hakanud. Keskkond ei ole soodus olnud? Sotsiaalne keskkond. Ümbritsev on tärganu lihtsalt tähelepandamatult maha tallanud, lämmatanud. Mitte ühelgi korral ei ole võrse piisavalt kasvuhoogu saanud. On ikka areldi, teistele nähtamatul moel püüdnud ilmavalgust. Ei ole neile võrsetele jagunud päevavalgust ega kasvurammu. 

Kas nüüd lõpuks on juurtes nii palju jõudu, et võrsele piisavalt alguse hoogu lisada, et sellest esimesest kasvu katsest jõuaks ka järgmisesse etappi. Jõuaks veidi värvi koguda ning nagu kevadine esimene õieke suudaks vastu seista eksitavatele külmadele, et püsima jääda valguse ootel ja suuta kesta soojuse saabumiseni.

Mil moel saab sellele protsessile kaasa aidata? Elumahlad tuleb pidevalt, järjekindlalt suunata võrsesse – ikka juurde, iga päev natuke. Kui võrse on külmakrampides peab katkematult elumahla ettevaatliku pingega juurtest võrsesse juurde suruma. Eesmärk on ju võrset elus hoida. Toetama, hellalt aga kindlalt suruma – saa üle krampidest, soojene, elustu, tärka. Aega võtab, aga asja saab. Külm taganeb, krambid taanduvad, tuleb valgus koos soojusega ja saab kasvama hakata. Rõõmuks endale ja teistele.

Miks on see minu jaoks nii tähtis? Ennast sõnastada, ennast mõtestada, avastada ja avaneda. On see vajadus, või lihtsalt soov teistele endast midagi anda. Loomulikult peab olema mingi hulk neid teisi, kellel on huvi minu sõnastuste, mõtestuste, avastuste ja avanemiste vastu. Mingi hulk teisi, kes minu öeldut ja kirjutatut tarbides jõuavad taipamisteni, et nii see just ongi… ka nemad on kogenud, tajunud, tundnud, kuid ei ole osanud sõnastada, ei ole seni taibanud… Ja nüüd on nad sammukese edasi astunud, lähemale jõudnud… Millele? Endale, oma MINALE. Enda ja teiste mõistmisele sammukese ligemale liikunud.

HOBUSED JA MUUD LOOMAD

 Taamal, paremat kätt sõidusuunas, avanes silmapiiril loojangust kumavas valguses vaade mitmetele kappavatele hobustele. Sabade lehvides, kapakus tardunult, pead uhkelt püsti olid nad seal – looduse ülima kunstina, minutiteks inimestel imetleda, nähtavad silmadele, mis neid näevad…

„Oot, oot… Peata, ma tahan pildistada“

„Siin ei saa kuskil peatuda…“

„Saab… Näed seal maja ees on koht…“

Džiip keeras paremale tee äärde paekivist maja ette. Anna väljus auto tagaistmelt esimesena ja Toomas järgnes talle. Ta kontrollis käega, kas fotokas on tal ikka kaelas rihmaga rippumas. Oli. Ja ummisjalu kiirustas ta sõidusuunale vastassuunas väikese künka otsa. Jah, nad olid seal alles… Pilvehobused – uhked ja suursugused. Kähku käis fotokas silme ette, fokuseerimine õnnestus. Kaadri paremas servas märkas ta luust ja lihast hobuseid. Nemad olid oma pilvevendadest väiksemad, kuid nad olid olemas. Edasi, paremale positsioonile, et saaks ikka veel kaadreid, enne kui pilvehobused aegamisi hajuvad ja muutuvad millekski hoopis muuks. Ees vasakul avanes vaade kauguses sinavale merele. Edasi… Pärishobused liikusid Anna suunas ja selgus, et see polnud ainult hobusekari. Eespool hobuseid lasid sörki tiigrid ja mingid muud kiskjad. Neid olid saatmas ka inimesed. Anna ju kardab loomi… Ta teadis, et peab kuskile eemale tõmbuma, nende oletatavalt teelt ära. Paremat kätt kõrgus vana kindluse või lossi peakivine sein kõrgendikul. Anna hakkas mööda kivitaimla kivisid ja rajakesi kõrgemale liikuma. Hetke pärast oli ta müüri ääres ja polnudki kohta enam kuhu edasi minna. Ta surus selja vastu müüri ja jäi oma saatusele lootma. Alt liikus tema poole rebase ja tiigri vahepealne koheva sabaga oranž loom. Pildistaja kirega suunas Anna objektiivi talle, suumis, imetles oma meeltes imelikku looma ja vajutas päästikule… Tasase surinaga andis aparaat teada, et loom on pildiks püütud. Looma saba oli kohev, valget karva oli seal ja must triip jooksis kuskilt ning oranž võidutses erksana. Loomale järgnes ka teine, kuid nende talitaja oli märganud rebas-tiigri uitama mineku soovi ja püüdis tema tähelepanu käega kivil kraapides. Loom unustas Anna ja keeras kulgevalt teelt tagasi. Kui Anna nüüd paremale alla vaatas, nägi kümnekonna meetri kaugusel endast istuvat päris tiigrit ja ta hinge valdas hirm. Hingamine katkes, kõht tõmbus sissepoole. Kuid väiksemaks ja märkamatus Anna sellest hoolimata ei muutunud. Teine talitaja jõudis just tiigrini ja rahustas ning vestles tasasel häälel temaga.

„Kas ma tohin liikuma hakata, või pean siin edasi liikumatult seisma?“ küsis Anna pea liikumatu suuga summutatud vaiksel häälel.

„Parem, kui te praegu ei läheks kuhugi,“ vastas talitaja tema küsimusele samal hääletoonil ja samas rütmis nagu oli ta tiigriga rääkinud. „Kui te nüüd liigutate ennast, võib ta teid tükkideks rebida…“

Anna seisis edasi…

Paari minuti pärast kadus looma valvsus ja ta pööras pea teisele poole ning valmistus koos talitajaga lahkuma.

„Võite nüüd sujuvalt ja aeglaselt, järskude liigutusteta minema hakata,“ andis talitaja Annale nõu ikka samal hääletoonil ja samas rütmis, millega ta tiigrit kõnetas.

Ja Anna läks, põlved erutusest nõtkumas.

Kus Toomas on? Seal eemal, allpool paistabki ta kogu. Anna koperdas kõikuvatel jalgadel mööda kivisid alla poole.

Kui ta Toomaseni jõudis ja noormees teda märkas, ohkas viimane kergendatult. Asula tänavale oli rahvas kogunenud ning loomad olid justkui haihtunud. Tundus nagu Anna oleks neid ainult näinud ja kõigil teistel polnud halli aimugi neist.

Kui Anna ja Toomas tahtsid ringteed ületada, et džiibi juurde naasta, ei õnnestunud see neil kohe. Tee äärde kogunenud inimesed ootasid  ja kohe oli näha ka oodatavat – see oli naturaalsest ümarpuidust valmistatud massiivne buss, mis keeras ühelt teeotsalt ringteele auringi tegema. Rahvas juubeldas… Asi oli ka seda väärt. Buss oli vaatamist väärt ning Anna tegi ka sellest mitu pilti. Ühte kaadrisse sai ta bussi lahtisest tagaosast pildi, millel oli ka bussi sisemus näha…

Anna ja Toomas tõttasid edasi maja poole, mille eest ootas neid  kärsitult sõiduseltskond. Nii pikka peatust polnud neil kavas teha. Enne autosse istumist kontrollis Anna, kas ta asjad ja rõivad on ikka kõik temaga. Kuskil millegi pärast oli ta oma ülakeha riietest vabastanud ning teel tagasi oli ta kobamisi ja kiiruga uuesti endale pluuse kuidagi selga tõmmanud. Rinnahoidja ja kingad olid tal ühes käes sõrmede otsas ja teises käes kõlkus rihma otsas fotokas. Nii… kõige tähtsam on ilusti olemas… Anna ronis Toomase järel autosse ja nad pomisesid midagi vabanduseks, et neil nii kaua aega läks – rongkäiku vaatama kogunenud inimesed olid neil tee tõkestanud ja nad olid sunnitud ootama… Aga nüüd on kõik okei ja võib teekonda jätkata…