Taamal, paremat kätt sõidusuunas, avanes silmapiiril loojangust kumavas valguses vaade mitmetele kappavatele hobustele. Sabade lehvides, kapakus tardunult, pead uhkelt püsti olid nad seal – looduse ülima kunstina, minutiteks inimestel imetleda, nähtavad silmadele, mis neid näevad…
„Oot, oot… Peata, ma tahan pildistada“
„Siin ei saa kuskil peatuda…“
„Saab… Näed seal maja ees on koht…“
Džiip keeras paremale tee äärde paekivist maja ette. Anna
väljus auto tagaistmelt esimesena ja Toomas järgnes talle. Ta kontrollis käega,
kas fotokas on tal ikka kaelas rihmaga rippumas. Oli. Ja ummisjalu kiirustas ta
sõidusuunale vastassuunas väikese künka otsa. Jah, nad olid seal alles…
Pilvehobused – uhked ja suursugused. Kähku käis fotokas silme ette,
fokuseerimine õnnestus. Kaadri paremas servas märkas ta luust ja lihast
hobuseid. Nemad olid oma pilvevendadest väiksemad, kuid nad olid olemas. Edasi,
paremale positsioonile, et saaks ikka veel kaadreid, enne kui pilvehobused
aegamisi hajuvad ja muutuvad millekski hoopis muuks. Ees vasakul avanes vaade
kauguses sinavale merele. Edasi… Pärishobused liikusid Anna suunas ja selgus,
et see polnud ainult hobusekari. Eespool hobuseid lasid sörki tiigrid ja mingid
muud kiskjad. Neid olid saatmas ka inimesed. Anna ju kardab loomi… Ta teadis,
et peab kuskile eemale tõmbuma, nende oletatavalt teelt ära. Paremat kätt
kõrgus vana kindluse või lossi peakivine sein kõrgendikul. Anna hakkas mööda
kivitaimla kivisid ja rajakesi kõrgemale liikuma. Hetke pärast oli ta müüri
ääres ja polnudki kohta enam kuhu edasi minna. Ta surus selja vastu müüri ja
jäi oma saatusele lootma. Alt liikus tema poole rebase ja tiigri vahepealne
koheva sabaga oranž loom. Pildistaja kirega suunas Anna objektiivi talle, suumis,
imetles oma meeltes imelikku looma ja vajutas päästikule… Tasase surinaga andis
aparaat teada, et loom on pildiks püütud. Looma saba oli kohev, valget karva
oli seal ja must triip jooksis kuskilt ning oranž võidutses erksana. Loomale
järgnes ka teine, kuid nende talitaja oli märganud rebas-tiigri uitama mineku
soovi ja püüdis tema tähelepanu käega kivil kraapides. Loom unustas Anna ja
keeras kulgevalt teelt tagasi. Kui Anna nüüd paremale alla vaatas, nägi
kümnekonna meetri kaugusel endast istuvat päris tiigrit ja ta hinge valdas
hirm. Hingamine katkes, kõht tõmbus sissepoole. Kuid väiksemaks ja märkamatus
Anna sellest hoolimata ei muutunud. Teine talitaja jõudis just tiigrini ja
rahustas ning vestles tasasel häälel temaga.
„Kas ma tohin liikuma hakata, või pean siin edasi
liikumatult seisma?“ küsis Anna pea liikumatu suuga summutatud vaiksel häälel.
„Parem, kui te praegu ei läheks kuhugi,“ vastas talitaja
tema küsimusele samal hääletoonil ja samas rütmis nagu oli ta tiigriga
rääkinud. „Kui te nüüd liigutate ennast, võib ta teid tükkideks rebida…“
Anna seisis edasi…
Paari minuti pärast kadus looma valvsus ja ta pööras pea
teisele poole ning valmistus koos talitajaga lahkuma.
„Võite nüüd sujuvalt ja aeglaselt, järskude liigutusteta
minema hakata,“ andis talitaja Annale nõu ikka samal hääletoonil ja samas
rütmis, millega ta tiigrit kõnetas.
Ja Anna läks, põlved erutusest nõtkumas.
Kus Toomas on? Seal eemal, allpool paistabki ta kogu.
Anna koperdas kõikuvatel jalgadel mööda kivisid alla poole.
Kui ta Toomaseni jõudis ja noormees teda märkas, ohkas
viimane kergendatult. Asula tänavale oli rahvas kogunenud ning loomad olid
justkui haihtunud. Tundus nagu Anna oleks neid ainult näinud ja kõigil teistel
polnud halli aimugi neist.
Kui Anna ja Toomas tahtsid ringteed ületada, et džiibi
juurde naasta, ei õnnestunud see neil kohe. Tee äärde kogunenud inimesed ootasid ja kohe oli näha ka oodatavat – see oli
naturaalsest ümarpuidust valmistatud massiivne buss, mis keeras ühelt teeotsalt
ringteele auringi tegema. Rahvas juubeldas… Asi oli ka seda väärt. Buss oli
vaatamist väärt ning Anna tegi ka sellest mitu pilti. Ühte kaadrisse sai ta
bussi lahtisest tagaosast pildi, millel oli ka bussi sisemus näha…
Anna ja Toomas tõttasid edasi maja poole, mille eest
ootas neid kärsitult sõiduseltskond. Nii
pikka peatust polnud neil kavas teha. Enne autosse istumist kontrollis Anna,
kas ta asjad ja rõivad on ikka kõik temaga. Kuskil millegi pärast oli ta oma
ülakeha riietest vabastanud ning teel tagasi oli ta kobamisi ja kiiruga uuesti
endale pluuse kuidagi selga tõmmanud. Rinnahoidja ja kingad olid tal ühes käes
sõrmede otsas ja teises käes kõlkus rihma otsas fotokas. Nii… kõige tähtsam on
ilusti olemas… Anna ronis Toomase järel autosse ja nad pomisesid midagi
vabanduseks, et neil nii kaua aega läks – rongkäiku vaatama kogunenud inimesed
olid neil tee tõkestanud ja nad olid sunnitud ootama… Aga nüüd on kõik okei ja võib teekonda jätkata…