OLEVIKU VARDJAD

 Uus Päikese aasta on alanud ja on käes Pika Öö Kuu kõige säravam aeg. Päevad muutuvad juba Kuke sammu võrra pikemaks ja peale pikki ja tähtsaid Pühasid on Jõuluvanal aega ka viisakusvisiitideks. Täna on Jõuluvana külas Vardjatel.

Nemad on Oleviku vardjad. Nende valvata on, et Olevik oleks kõikidele igal ajahetkel kättesaadav. Et need, kes ekslevad Minevikus, leiaksid tee Olevikku ja need, kes uitavad suures teadmatus Tulevikus, märkaksid naasta Olevikku.

Pika Öö Kuu kõige säravamal ajal on kõik uksed ja aknad valla, et kasutada valgustatud võimalust keerata alateadvuses asjad pea peale, et saaksid Elu mõttes otsevaate. Taevast vaadates seisame me kõik pea peal. Ja vastasseis annab võimaluse kaheks täiesti vastandlikuks vaateks ja seda kõige kaudu, mis välises maailmas vastu tuleb. Sina oled Mina ja Mina olen Sina. Nii nagu suhtun endasse, suhtun maailma ja nii nagu suhtun maailma, suhtun endasse.

Täna on lihtne toetudes ideaalile kritiseerida Olevikku. Samas on Olevik vahend, et ideaal teostada ja Mõistust on vaja selleks, et läbi mõelda sammud, kuidas Olevikust saaks sellise ideaali, mis on võetud hindamiseks aluseks.

Oskad Olevikku väärtustada ja nii nagu suhtud Endasse siin ja praegu – nii suhtub Sinusse Maailm.

Oleviku vardjad on õhku visanud küsimuse – Kas oled valmis, siin ja praegu, tegutsema põhimõttel Sinu kasu on Minu kasu ja Minu kasu on Sinu kasu? Elama põhimõttega, et KÕIK võidavad ja sünnib parim, mis antud hetkel – siin ja praegu – on kõikide jaoks kõige parem valik?

Head õnnelikku eneseleidmist Olevikus.

 

JÕULUVANA TEELEASUMINE

Kätte on jõudnud Jõululaupäev ja Jõuluöö Müsteerium ei ole veel oma salapärasusega meile saabunud.

Jõuluvana teeb vajalikud toiminguid enne Kingituste jagamisele suundumist. Tema näppude vahelt käivad läbi viimased selle aasta portsust järgi jäänud Eneseteadvuse Kuubikud, mis on ette nähtud jagada sellel lõppeval aastal. Väga paljud neist kuubikutest on koha leidnud juba komplekteeritud Kingitustes. Jõuluvana, kes näeb kõiki sündmusi ja sündmustes osalejaid korraga, valib järele jäänud Eneseteadvuse Kuubikutele omanikud, rüüpab lonksu kuuma kakaod ja asubki enda Missiooni täitmise teele.

Eneseteadvuse Kuubikud, mis aitavad äratada meis kõigis meie Ajatu Mina, et suudaksime korrastada Ajalist Maailma, on Jõuluööl väärtuslikemad saada olevad Universumi annid.  Me vajame neid, et oleks kergem märgata ennast ja teha valik oma mõtete, tunnete ning sobilike tegevuste suhtes. Märgata Ideed, mõelda Mõtteid, tunda Tundeid ja teostada Tegevused selleks, et sündida saaks Valgus. 

Kas oled Sinagi nende kuubikute saajate hulgas?

Või oled juba varem Jõuluvanalt Eneseteadvuse Kuubiku kätte saanud?

Kuniks ei ole veel süttinud Jõuluöö säravad tuled,

Seniks on veel aega lageda valgel lumel.

Mõelda meil kõigil kauneid mõtteid,

Et teelt saaksid kaduda kerkinud tõkked.

RAHULIKKE JÕULE!

 

HEAD SOOVID PÜHADEKS

 Päkapikkude Tarkmes on teistest erinev – tema kasv on pikem ning ta nimi on imelik… Tarkmes… Võiks ju olla Tark Mees – aga ei ole selline nimi. Ehk on Võtab Mind? Miks mind võtta?

Tarkmes ütleb aina – Võtab mind sõnast – nagu meest sõnast, härga sarvist… Tarka juttu ajab Tarkmes tihti ja keegi ei teegi tema nimest suurt numbrit. Enne päkapikkude juurde jõudmist oli ta olnud kaua kõrgel mägedes. Tema eellased on olnud mingi väga vana ja targa rahva hulgast – sealt ta nimigi Tarkmes -tark mes.

On kuidas on - aga täna, enne Jõululaupäeva, sätib ta viimaseid kingitusi ja sobitab kinkidesse parimaid soove:

-Uut ja Vaba olemist sulle!

-Head Uue vastuvõtmist!

-Tarkust sulle Vaba Olemiseks!

-Julgust uue ja tundmatu, kuid palju parema vastu võtmiseks!

Sellel aastal saavad Tarkmesi käest läbi käinud kingitused kaasa sarnaseid soove. Ja meid ongi ees ootamas uusi võimalusi, vabaks olemist ja iseseisvust täis Uus Ajastu – ole ainult avatud ja julge vastu võtta teadmisi ja kogemusi, mis teevad Sind Õnnelikumaks!

Las Minevik on Minevikus

ja Tulevik on Tulevikus.

Sina ela Olevikus –

kõige kaunimas hetkes sinu elus…

Kauneid ja rahulikke Jõule!

 

SÜNDIMATA JÄÄNUD LAPSED

 Kätte on jõudnud Suure Naise külaskäigu aeg päkapikkude ja Jõuluvana juurde. Suure Naise kott peab igal aastal aina suurem olema. Päkapikud töötavad aastast aastasse usinalt ja valmistavad erilisi väikeseid kinke, mis sisaldavad Armastust ja Hellust veelgi rohkem, kui tavapärased jõulukingid.

Suur Naine on iga külaskäigu ajal päkapikkude juurde üha hallipäisem ja mõtlikum. Jõuluvana küsis Suure Naise käest, miks on see nii… Suur Naine ei ole ju veel nii lõputult vana, et ta pea peaks iga aastaga hallimaks muutuma.

Aga mida oskab Suur Naine sellest asjast arvata? Ja ega see tema arvamus ju asja ei muudaks. Igal aastal Jõulude aegu saavad Sündimata Lapsed oma armsa kingituse ja lähevad Suure Naise juurest tagasi sinna, kust nad tulid. Nad on veidi segaduses, sest ei saa hästi aru, miks nad nüüd on Sündimata Lapsed…

Ometi olid nende väljavalitud vanemad ju nii armastavad ja hoolivad teineteise vastu ning täiesti valmis lapsevanemateks saamiseks. Uueks sünniks ettevalmistused on põhjalikud ja piisavalt pikad, et teada mis on Maa peale sündimise eesmärk ja kindel arenemise ning edenemise valitud suund. Ema ja Isa saavad välja valitud just sobivalt sellised, et eesmärk ning edenemise suund saaks elatud Elusaks Eluks.

Kuid siis juhtub Juhus, sünnib Sündmus või otsustab Ootamatus, et kavandatud Maale sünd ei teostu. Maise Maailma imelikud asjaolud, sobimatud keerdkäigud paisutavad madalamad energiaväljad nii suureks, et harjutamata Headus ja peidus hoitud Armastus ei paistagi enam välja ning väljavalitud Emad ja väljavalitud Isad ei söendagi lapsi sigitada sellesse silmakirjalikku ja vägivalda täis Maailma.

Sündimata Lapsed vupsavadki Suure Naise hoole alla seniks kuni Jõulude aegu saavad oma erilised kingitused kätte ja neil on taas jõudu uute valikute tegemiseks ning Suure Naise hoole alt lahkumiseks.

PÄKAPIKUTAAT TIIT

 

Päkapikutaat Tiit on midagi tähtsat unustanud. Kas see tuleb talle meelde?

Taat Tiidul on tunne, et midagi on pragu väga vaja, aga meelde ei tule, mis on see miski, mida vaja oleks. Ta käis juba töömajas ringi ja küsis ühe ja teise käest:

-Mida vaja on? Kas midagi on puudu?

-Ei, aitähh taat Tiit, meil on kõik vajalik ilusti olemas. Midagi ei ole puudu.

Taat käis ja vaatas, hinges aga ärevus…

-Oh! Minu vana päkapiku pead küll! Mul on ju selline tunne, et midagi on hädasti vaja… Aga meelde ei tule, mis see on…

Taat Tiit läheb metsa alla jalutama, värsket talveõhku ja lume lõhna sisse hingama. Ehk saab vana pea värskendust ja tuleb meelde see tähtis asi…

Mure on juba taadi ilusasse kortsulisse näkku lasknud ennast kirjutada. See paistab kaugele ära, et päkapikutaat Tiit on väga murelik.

-Siuts! Siuts! Mis sa taat muretsed? Otsi parem taskupõhjast paar maitsvat seemnekest minu jaoks! Vaata, kui ilus punane rinnaesine minul on! Ära ole Mustas Mures. Pane parem tähele, milline ilu sind ümbritseb!

Punase rinnaga ümmargune Leevikese Isand siutsus eemal põõsaoksal ja nõudis taat Tiidu tähelepanu.

Taat kohmitses kinda käest ning otsis taskupõhjast. Jah, seal oli küll paar magusat seemnekest. Ta sirutas seemned lahtisel pihul Leevikese Isanda poole ning taati silmadesse tuli sära tagasi…

-Kuidas ma küll selle unustada võisin? Oh minu vana päkapiku pead küll! Armastus, Ilu ja Harmoonia tahavad minu Hinge sisse tulla, aga mina ei hoiagi oma Hinge avali! Mina, päkapikutaat Tiit, olen avali ja võtan kerguse ja rõõmuga vastu Armastuse, Ilu ja Harmoonia!

PÄKAPIKUNEIU ÕNNE

 

Üks ütlemata tore neiu on päkapikuneiu Õnne. Tema on Aegade Algusest saati juba väga õnneliku olemisega. Mitte seda, et tal oleks alati õnne olnud – ei… Ka temal juhtus äpardusi ja mõned asjad läksid tema käes ka päris vussi. Aga ta on alati ka ebaõnnestumiste korral õnnelik.

-Oh! Kui õnnelik ma olen, et mul see asi kohe üldse välja ei tulnud.

-Rumal lapsuke! Mille üle siin õnnelik olla? Kogu piparkoogi tegu on nüüd untsus ja peame uuesti otsast alustama…

-Oh! Ma olen õnnelik selle üle, et ma saan seda nüüd uuesti ja palju paremini teha! Nüüd ma tean mida ma valesti tegin ja seekord saan ma seda ju paremini – kohe mitu korda paremini teha. See õnnestub kindlasti! Ma tean! Ma tean! Oh! Ma olen nii elevil ja õnnelik!

Ja nii see päkapikuneiu Õnne seal teiste päkapikkude seas päevast päeva õitseb ja toob teistessegi elevust ning õnnestumiste usku. Kui ühel korral ebaõnnestud, siis teisel korral tuleb juba paremini välja. Ja kui ka seekord pole tulemus nii hea, kui ootasid, siis on sul ju võimalus ebaõnnestumistest alati õppida ja alati, iga korraga meisterlikumaks muutuda.

Kui midagi läks kehvasti – siis tee uuesti ja paremini.

-Oh! Ma teen selle uuesti ja palju paremini! Ma tean, et see õnnestub ja ma olen nii õnnelik!

Seda päkapikuneiu Õnne hüüdu saab pea igal päeval kuulda ja teisedki päkapikud usuvad ikka rohkem ja rohkem Suurtesse Õnnestumistesse.

VÄIKE PÄKAPIKK PEEP

 

Väike päkapikk Peep on pika nädala usinalt tööd teinud. Lõbus oli. Väga lõbus. Ja töö lendas lustlikult nagu oleksid liblikad töötoas lennanud. Natuke värvilist paberit, sobilik kingitus, kontrollida kas klapib nimekirjaga ja siis lenneldes paberisse ja paelaga kinni. Ja järgmine ja järgmine… Kõik nii kaunid ja värvilised pakid… Üks ilusam, kui teine ja kõikide sees Suur Rõõm kingituse saajale.

Nii on alati olnud. Ja päkapikkudel on alati tore ning rõõmus koos tööd teha.

Siis aga äkki, asja eest teist tagant, muutus Peebu tuju nukraks. Käed ei liikunud enam nii vilkalt ja värvilised paberid, mis kingi ümber liblika tiivul liikuma pidid, ei tahtnud enam kuidagi ilusti ja sobilikult jõulukingiks vormuda. Ja paelad läksid sassi ja nii sassi nagu sasipundar sassis saab olla.

Kas tuul pöördus või keegi kingituste saajatest, kelle kingipakk just valmis sai, hakkas jonnima? Päkapikk Peep oli veel väike, aga tubli juba ja temaga oli see huvitav asi, et tema oli väga tundlik. Ja kui keegi, kellele ta parajasti kingitust pakkis, oli jonnitujune, väga õnnetu või väga haige – siis väike päkapikk Peep tundis seda. Peep ei saanud siis enam rõõmu ja lustiga tööd teha. Ta muutus väga nukraks ja lahkus vaikselt töötoast. Lonkis nagu väike punane õnnetuse hunnik metsa rüppe oma nukrust nukrutsema.

Nii võis väike päkapikk Peep kaua metsa all üksinda nukrutseda. Ta võis muutuda nii kurvaks, et inimesed ei oska nii Suurt Kurbust ette kujutadagi. Mamma Aet paneb aga kõike tähele, mis päkapikkude Suures Töömajas toimub ja nii märkas ta varsti ka seda, et väike rõõmus Peep on kadunud. Mamma Aet läks Peepu otsima. Leidis ta ruttu metsa alt üles ning turgutas Peebu tuju rõõmsaks tagasi.

Nüüd Sa siis tead, et on väike väga tundlik päkapikk Peep, kes tajub Jonnide Ühisvälja, Õnnetuse Tujuvälja ja Valude Ühisvälja energia suurenemist ja ta muutub siis väga kurvaks. Nii kurvaks, et kui Sina seda kurbust tajuksid, siis see teeks Sinu Hingele haiget.

Hoiame hellalt väikest väga tundlikku päkapikk Peepu.