Kirjutada.... (?)

 

Me peaksime kõik kirjutama. See peaks ühiskonnas norm olema. Kirjutamine toob selguse sinus eneses. Kui sinu kirjutatut loeb keegi, siis on see boonus sulle. Kui ei loe, siis oled sina ise sellest ikkagi kasu saanud – millegi oled sa enda jaoks selgeks mõtelnud ja suutnud seda sõnades väljendada. Ja kui keegi lugejaist on sinuga nõus ja sinuga ühel meelel, siis on ka see suur kasu sulle enesele. Sa mõtled, tajud, paned tähele ja sõnastad edasi… See on progress.

Vali tegevuseks rõõm...

 

Kui sul ei ole tuju midagi ette võtta, midagi sellist mida sa oled sunnitud tegema, siis tuleb leida võimalustest parim. Parim variant vajaduse realiseerimiseks sinule vastuvõetaval moel.

Berit oli pool ööd voodis vähernud ja asja lahendust püüdnud leida siit ja sealt, igal võimalikul moel… Püüdnud seda teostust enda jaoks apetiitseks vormistada… Hommikul tõustes oli tal aga ikkagi kindel äratundmine, et ta pigem ei teeks seda väljasõitu. Mis sest, et eelmisel päeval oli ta endale kõik võimalikud ühistranspordi ajad selgeks teinud – nii mineku, kui tuleku ajad… Enda jaoks valmis mõelnud meelepärased tegevused linnas ja häälestanud end linna sõidust rõõmu tundma. Aga minemise rõõmu ta hommikul ei tundnud.

Võtta ette pikem või lühem sõit? Parem oleks üldse mitte sõita… Lükkaks sõidu homsele edasi? Kuid ka see ei ole kindel, et ta homme selle sõidu meelsamini ette võtab, kui täna… Aga minna on vaja – rohud on otsas… Kas on üldse kehtivat retsepti? Mis see apteeker eelmine kord retsepti kehtivuseks ütles? Berit ei mäleta…

 Vähemalt see on hea, et kohe kuhugi tormama ei pea. Hommikune aeg on Beriti enda jaoks. Jah, aga netist saab ju vaadata retsepti kehtivust. Nii… arvutisse… näpud tööle… Rahvusvaheline ravikindlustuse kaart hakkab oma kehtivust lõpetama. Linnuke sinna ja valikud, siit ja sealt ning ravikindlustus kaart on tellitud. Retseptid on olemas… Ja e-apteegid on ka olemas! Kuidas see variant Beritile üldse pähe ei tulnud.

Paarkümmend minutit arvutis tegelemist ja ravimid on tellitud ning tulevad kulleriga koju kätte. Lisaks veel toidulisand, mis juhtus sooduses olema. Berit tellis endale hõlmikpuu kahe kuu jao.

Ja kui hea on nüüd olla! Jälle ei ole mingit sundi midagi teha, mida parasjagu ei ole tahtmist teha.

Miks inimesed ei tea, et elu mõte ongi elada nii, et sa ei pea midagi vastu tahtmist tegema. Teed siis, kui tunned sellest rõõmu ja soovi asjaga tegeleda. See, mida lapsest saati on meile pähe taotud, et tuleb teha ka asju, mida ei taha teha – see on vägivald inimese kallal. Miks meile ei õpetata seda, et tegema peab rõõmu ja armastusega, tegema peab sooviga asjaga tegeleda… Kui ma praegu seda teatud tegevust teha ei soovi, siis palun targemad, vanemad, teadjamad inimesed – õpetage meile, kes me midagi teha ei taha, et meie endi võimuses on leida variandid, mis aitavad meil ebameeldivaid, raskeid, vastumeelseid tegevusi rõõmu ja naudinguga – kui mitte just naudinguga, siis vähemalt huviga ja meeleldi teha. Häälestad kasvõi selle peale end, et kui see on tehtud – ja parem, kui see on rutem tehtud – siis saad nautida rahulolu tehtust!