Kui suure tähtsusega on minu jaoks see teoks teha, mis meeltes on mõlkunud juba aastakümneid? Alguse teostamise raskus näitab, et tahe ei ole veel küllalt küps teostamiseks? Ometi punnitab ja pungub see minus nii pikka aega. Juured on sel vist eelmistes eludes. Juured on elusad ja neist juurtest on mitmelgi korral tõusnud ka uus võrse. Üks, kaks, kolm… Mitmed… Aga need on igakord närbunud – ei ole kasvama ega haljendama hakanud. Keskkond ei ole soodus olnud? Sotsiaalne keskkond. Ümbritsev on tärganu lihtsalt tähelepandamatult maha tallanud, lämmatanud. Mitte ühelgi korral ei ole võrse piisavalt kasvuhoogu saanud. On ikka areldi, teistele nähtamatul moel püüdnud ilmavalgust. Ei ole neile võrsetele jagunud päevavalgust ega kasvurammu.
Kas nüüd lõpuks on juurtes nii palju jõudu, et võrsele piisavalt alguse hoogu
lisada, et sellest esimesest kasvu katsest jõuaks ka järgmisesse etappi. Jõuaks
veidi värvi koguda ning nagu kevadine esimene õieke suudaks vastu seista eksitavatele
külmadele, et püsima jääda valguse ootel ja suuta kesta soojuse saabumiseni.
Mil moel
saab sellele protsessile kaasa aidata? Elumahlad tuleb pidevalt, järjekindlalt
suunata võrsesse – ikka juurde, iga päev natuke. Kui võrse on külmakrampides
peab katkematult elumahla ettevaatliku pingega juurtest võrsesse juurde suruma.
Eesmärk on ju võrset elus hoida. Toetama, hellalt aga kindlalt suruma – saa üle
krampidest, soojene, elustu, tärka. Aega võtab, aga asja saab. Külm taganeb,
krambid taanduvad, tuleb valgus koos soojusega ja saab kasvama hakata. Rõõmuks
endale ja teistele.
Miks on see
minu jaoks nii tähtis? Ennast sõnastada, ennast mõtestada, avastada ja avaneda.
On see vajadus, või lihtsalt soov teistele endast midagi anda. Loomulikult peab
olema mingi hulk neid teisi, kellel on huvi minu sõnastuste, mõtestuste,
avastuste ja avanemiste vastu. Mingi hulk teisi, kes minu öeldut ja kirjutatut
tarbides jõuavad taipamisteni, et nii see just ongi… ka nemad on kogenud,
tajunud, tundnud, kuid ei ole osanud sõnastada, ei ole seni taibanud… Ja nüüd
on nad sammukese edasi astunud, lähemale jõudnud… Millele? Endale, oma MINALE.
Enda ja teiste mõistmisele sammukese ligemale liikunud.