Nagu orav rattas. Ikka päevast päeva ja nädalast nädalasse üks ja see sama. Hommikul unisena jahedas toas teki alt välja ja vannituppa. Pesemine, riidesse ja kiirelt ühistransporti, et jõuda liiga vara linna ja … Jah. Hommikukohvi ja veidi kehakinnitust enne tööle minemist. Linnas on ainult üks kohvik hommikuti nii vara lahti, et saaks enne tööle minemist kohvi juua ja piruka või saiakese süüa. Teised kohad kesklinnas tehakse kõik alles kell 10 lahti. Milline rumalus.
Nii… Kell on nüüd nii kaugel, et võib töö poole kõndima hakata. Töö, mis ei paku enam ammu rahuldust ja mida millegi muu vastu ka ei oska vahetada. Hirm, mugavus… Mis see on, mis takistab elus muutusi läbi viia?
Tööelu… Isiklik elu… Ka suhet ei ole… Polegi nagu ühtegi meest, kes hooliks ja armastaks, keda armastaks ja kellest hooliks. Isegi pinnapealset suhet ei ole. Pinna pealne… Pinna peal on suhe, aga pinnast all poole ei ole sellest suhtest midagi tunda. Sügavamad kihid ei ole suhtest puudutatud, mõjutatud, ei tunne mitte midagi, ei ela suhtele kaasa…
Elu on ainult üks katkematu stress. Isegi hetkelist mõtet ei tule pähe, et oh! nüüd tunnen hinges kergust, nüüd ma tunnen naudingut, jah, nüüd on see hetk, mil ma olen õnnelik! See kõik oli sada aastat tagasi!
Pole isegi mõttepoega pähe tulnud, et mõelda sellele, mil moel avada isiksuses anded, mis võimaldaksid elada paremat elu ja aitaksid inimesel end igakülgselt teostada.
Ellu on vaja muutust, ellu on vaja pööret…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar