PÄKAPIKUTAAT TIIT

 

Päkapikutaat Tiit on midagi tähtsat unustanud. Kas see tuleb talle meelde?

Taat Tiidul on tunne, et midagi on pragu väga vaja, aga meelde ei tule, mis on see miski, mida vaja oleks. Ta käis juba töömajas ringi ja küsis ühe ja teise käest:

-Mida vaja on? Kas midagi on puudu?

-Ei, aitähh taat Tiit, meil on kõik vajalik ilusti olemas. Midagi ei ole puudu.

Taat käis ja vaatas, hinges aga ärevus…

-Oh! Minu vana päkapiku pead küll! Mul on ju selline tunne, et midagi on hädasti vaja… Aga meelde ei tule, mis see on…

Taat Tiit läheb metsa alla jalutama, värsket talveõhku ja lume lõhna sisse hingama. Ehk saab vana pea värskendust ja tuleb meelde see tähtis asi…

Mure on juba taadi ilusasse kortsulisse näkku lasknud ennast kirjutada. See paistab kaugele ära, et päkapikutaat Tiit on väga murelik.

-Siuts! Siuts! Mis sa taat muretsed? Otsi parem taskupõhjast paar maitsvat seemnekest minu jaoks! Vaata, kui ilus punane rinnaesine minul on! Ära ole Mustas Mures. Pane parem tähele, milline ilu sind ümbritseb!

Punase rinnaga ümmargune Leevikese Isand siutsus eemal põõsaoksal ja nõudis taat Tiidu tähelepanu.

Taat kohmitses kinda käest ning otsis taskupõhjast. Jah, seal oli küll paar magusat seemnekest. Ta sirutas seemned lahtisel pihul Leevikese Isanda poole ning taati silmadesse tuli sära tagasi…

-Kuidas ma küll selle unustada võisin? Oh minu vana päkapiku pead küll! Armastus, Ilu ja Harmoonia tahavad minu Hinge sisse tulla, aga mina ei hoiagi oma Hinge avali! Mina, päkapikutaat Tiit, olen avali ja võtan kerguse ja rõõmuga vastu Armastuse, Ilu ja Harmoonia!